Ma ise ei tea. Eile oli pühapäev ja ma olin üksinda kodus. Mõnikord see on lõbus, mõnikord mitte. Eile ei olnud. Sest ma ei tahnud pühapäeval üksinda olla, ma läksin jalutama. Sadasi vihma ja ma olin natuke vihane.
Mul on väga toredad vihmapüksid, siin mu jäljad on
alati kuivad, aga vihmapükseis ma olen kui lihav pingviin. Sest ma olin juba kodus vihane, ma räägsin endale: Soomes ei ole pingviineid. Sa oled ainus pingviin Turus. Sest ma tahan naine olla, see oli kui oma kiusatus (hmm).
Ma jalutasin tundi, see oli küllalt mulle. Läksin koju. Meie tänava kõrval on bussipeatus, pühapäelav see on alati tühi. Eile ei olnud: bussipeatuses sirgelt seisi iso lihav must pingviin. Ohoo. Tere, see ütles mulle. Ei tere. Pingviin ei oska rääggida. Kui sa oskad?Küll ma oskan: tere.
Ma ei oska alati loogiselt mõtelda, aga minu arvates see ei olnud soomlane pingviin.
Tää oli muuten mun kotitehtävä (imperfektiä en osaa), mutta kuultelen kyllä usein Apolodoria. Se on niitä romanialaismusiikkia, joita olen ihan CD:nä tuonut mukaan. Ja harmittaa, ettei fiilistä siirtä voi, mutta tuon värejä. Ainakin.
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti